SOCIAL MEDIA

Tuesday, December 19, 2017

Pipilota sünniöö

Ikka ja jälle seisan Pipilota sünniöös. Jälgin ja heldin ja tunnen, et täitsa ulme kui ilus. Kui loomulik. Kui nauditav. On elu. Elu loomine, elu kogemine, elu andmine. Vaatan seda väikest naist naisena sündimas ja juba veidi suuremat naist naiseks sündimas*. Justkui suure silmana minevikust, olevikust ja tulevikust, mis on laiali laotatud avaraks kuldseks ruumiks selles aja ja ruumi punktis, mida tähistavad koordinaadid 20.03.2016.
Monday, December 4, 2017

Uued algused


Oh ma olen teid igatsenud! Neid magusaid hetki kahekesi koos oma mõtetega. Ja mustade nupukeste klõbinat, kui saan selle kõik, mis mu sees tantsib, möllab, maabub ja tasandub, valada vormi ja väljendusse. Peaaegu neli aastat on siin blogis olnud vaikus. Sest elu on olnud helde teist sorti olemise kinkimisega. Sellise olemise, kus ei ole väga palju hetki mõtlemiseks või arvutikaane avamiseks, küll aga ohtralt viive täis naeru ja nuttu, kivikeste korjamist, jooksukulli ja peitust, ponimultikaid ja piiriseadmisõpinguid. Ja kallistusi! Ohtralt kallistusi, musitamist, kaisuampse.

Tuesday, April 1, 2014

Kolmkümmend


Nüüd olen ma siis siin planeedil Maa ringi seigelnud kolmkümmend aastat. Pluss mõned päevad lisaks. Päris maru tunne on. Ja üldse mitte hirmus. Aeg-ajalt tunnen ma end ikka veel 5-aastase plikana, teisel hetkel jälle tajun, et olen hoopis mitukümmend tuhat aastat vana. See on naljaks kuidas samaaegselt on minus koos noorus ja vanadus. Ja kuidas niimoodi tundes tekib mõistmine, et midagi sellist nagu noorus ja vanadus tegelikult polegi üldse olemas. On ainult üks suur voolav olemine. Pragmaatiline täiskasvanu või naiivne laps on vaid vahvad rollid, mida päevale vastavalt kasutada ja mängida võin.