Thursday, November 28, 2013

Pipi Pikksukk, sinine pissipott ja platsentakapslid

Just sellistel hommikutel nagu täna, mil öö otsa on vihm katusel tantsinud ja hommiku algusest annab ümberringi laiuvas pimehallis udus märku ainult kellaseier, tunnen ma hinges kõige joovastavamat tänu selle eluhetke eest. Et ma ei pea mitte kuskile minema ega mitte midagi tegema. Minu ainus ülesanne on olemas olla. Teadlikkuse ja armastusega. 
Jasper keerab end mulle kaissu ja seab nohisedes hommikueinele. Sirutan ühe jala teki alt välja, et tunda jahedamat õhuvoolu ja siis tõmmata end jälle tagasi sooja teki mõnusasse embusesse. Soolalambi maheroosa kuma valgustab pehmelt tuba ja vihma tants õues võtab forte fortissimo tuure.
Tänase päevaplaani prioriteedid on regulaarsed kõhtutäitvad ampsud, väikesed magusad uinakud, natuke keeramist-pööramist-tiritamme, laulva karupoisiga koos viisijupi üles võtmine, punase kalakese krõbinate üle naeru lagistamine, putukateadlase ilmel kitarrikeelte ja klaveriklahvide uurimine, natuke hambanuttu ja igememassaazi kaelkirjakutüdruk Sofiga, Pipi raamatu lugemine ja loomulikult õhtune ratsasõit oma lemmikhobu - issi - kukil. Aga selle kõigega on aega. Päev voolab omas rütmis ja millegagi kiirustamine tundub tarbetu. Isegi pesumasina kõrval ootava mähkmehunniku ja kraamimist vajava köögilauaga.