Tuesday, April 1, 2014

Kolmkümmend

Nüüd olen ma siis siin planeedil Maa ringi seigelnud kolmkümmend aastat. Pluss mõned päevad lisaks. Päris maru tunne on. Ja üldse mitte hirmus. 
Aeg-ajalt tunnen ma end ikka veel 
5-aastase plikana, teisel hetkel jälle tajun, et olen hoopis mitukümmend tuhat aastat vana. See on naljaks kuidas samaaegselt on minus koos noorus ja vanadus. Ja kuidas niimoodi tundes tekib mõistmine, et midagi sellist nagu noorus ja vanadus tegelikult polegi üldse olemas. On ainult üks suur voolav olemine. Pragmaatiline täiskasvanu või naiivne laps on vaid vahvad rollid, mida päevale vastavalt kasutada ja mängida võin. 
Ja ma ei karda enam vananeda. Enam sellepärast, et kui mu teed ei oleks ristunud joogaga, oleks mu elu täiskraadpöördes teistsugune. Kuskil paralleeluniversumis eksisteerib see elu, kus ma ei tundnud joogat oma teel ära. Olen seda elu paar korda kõrvalt piilumas käinud ja see on üks draamat ja hirme täis olemine seal. Nii et aitäh mu kallis hing, et märkasid ja ärkasid.