SOCIAL MEDIA

Tuesday, December 19, 2017

Pipilota sünniöö

Ikka ja jälle seisan Pipilota sünniöös. Jälgin ja heldin ja tunnen, et täitsa ulme kui ilus. Kui loomulik. Kui nauditav. On elu. Elu loomine, elu kogemine, elu andmine. Vaatan seda väikest naist naisena sündimas ja juba veidi suuremat naist naiseks sündimas*. Justkui suure silmana minevikust, olevikust ja tulevikust, mis on laiali laotatud avaraks kuldseks ruumiks selles aja ja ruumi punktis, mida tähistavad koordinaadid 20.03.2016.

“When a child is born, the entire Universe has to shift and make room. Another entity capable of free will, and therefore capable of becoming God, has been born.” 
- Ina May Gaskin, Spiritual Midwifery

Igas sünnis on oma lugu. Igas sünnis on oma kingitus. Iga sünd on perfektne.

Pipilotat oodates ja kõhus kandes tegin sünniööle kaks taotlust. (Jah, juba siis teadsin, et ta tuleb öösel, sest läbi elu olen tundnud pimeduses hella õrnust, mis loob valguse ja avardumise.) Et lasen lahti kõikidest oma ootusest ja naudin. Igat hetke. Nomatterwhat.

Nii et kui ma sel kevadisel õhtupoolikul Jasprit autoga hilisesse lõunaunne sõidutasin ja oma kehas ja hinges esimesi Pipi tulemise märke tundsin, keerasin rooli ja rattad suunda, mis mind hüüdsid. Sokolaad ja caffe latte! Mu kaks kirge. Haarasin ökopoest kõige puhtama ja ausama, kaunima ja kütkestavama piimašokolaadi ja lemmikröstikojast värsketest Etioopia espressoubadest jahvatatud gurmeelatte (päriselt ka, Etioopia on võlusõna). Mõlemad sulasid suus kokku sametiseks rumbaks ja autoakendest möödakihutavad puud ja merepiir ning päikseloojangukumas suplevad pilvekuhilad hingasid mu sisse aina rohkem avarust, vabadust, elu hingust ja ilu.

Hoopis teine olemine oli mu sees kui tol palaval suveööl Jaspriga. Kui neli ja pool aastat tagasi oli selles ilusas hetkes eelkõige elevuse vaheldumist ärevusega ja natuke paanikat ka (sest Ats oli just purjetanud Saaremaale, doula alles omadega Saksamaal ja Ingrid toetamas teist sünnitajat (mu kallist Elinat, kellega koos, küll erinevates kohtades ja veel üksteist tundmata, aga samas sünnienergias, me noil öil uusi elusid ilmale tõime; huuh, mis maatriks ja eluniidid ikka), siis Pipiga oli algusest peale totaalne rahu, usaldus ja kaasa kulgemine sellega, mis on. Täpselt selline tunne, et võiksin ta täiesti üksinda, muretult ja pehmelt kuskil puu all või koopas ilmale tuua.

Kodus panin mängima muusika (selle playlisti), ümisesin kaasa mantraid, koristasin (üks väheseid kordi elus, kui tõesti koristamist nautinud ja omaalgatuslikult alustanud olen:D) ja sättisin Pipilota asju valmis. Kehas, meeles, hinges ainult rõõm, rahu ja lõdvestus.

Kundalini joogas on üks ilus ütlemine: “Terves Universumis pole midagi kaunimat kui Naine. 
Ainult üks on kaunim - lõdvestunud Naine.”

Kui pimedus hakkas laotama uneloori päevavalgusele ja tundus, et minul on aeg liikuda rohkem enda sisse, saatsin Atsi Jaspriga teise tuppa multikat vaatama. Kustutasin tuled, läitsin küünlad ja jätsin muusika ühe-loo-repiidile, mis mind tol ööl kõigekõige rohkem puudutas, toetas, sütitas ja ülendas (see lugu siin). 

Iga tuhuga tundsin kuidas välised helid sulavad kokku sisemistega ja laulsin veel valjemalt kaasa. Iga tuhuga tundsin kuidas puusaringid ja läbi toa keerlemine sulavad kokku teise pisikese naise spiraalkeerlemisega minu seest Maa suunas ja tantsisin veel kirglikumalt. Iseendaga. Koos Pipiga. Veel viimaseid hetki nautimas tunnet, kui üks keha hoiab endas kahte südant, kahte hinge. Nautisin igat hetke sellest armastuse tantsust ja tõesti, seesama energia, mis lapse sinu sisse loob, toob ta sealt ka välja. Samad liigutused ja liikumised, armastus ja ekstaas, mis loovad uue elu üsasse kasvama, kannavad ta sealt pühast paigast ka välja.

Kui tuhud läksid intensiivsemaks, nii et oli mõnusam lubada end kanda pallil ja põrandal, libisesin tantsu Emakese Maa ja Ilmaruumiga. Nüüd tundsin esimest korda, et kõik väline (valgus, teistega rääkimine, teiste peale mõtlemine) tõmbab mind endast eemale ja iga kord kui olen endast kasvõi imenatukenegi eemal, on tuhul hoopis teine värv ja tunne. Nii et lasin kõigest väljaspool mind olevast hästi teadlikult lahti ja sulasin sügavamale iseenda sisse. Iga järgmise tuhuga lõdvestusin, keerutasin, hingasin ja puudutasin end üha rohkem. Iga kord kui puudutasin tuhu ajal ühe käega selga ja teise käega kliitorit, oli igasugune ebamugavus või valu kadunud. Tundsin kuidas lõdvestun ja avanen ja olen osa suurest loomise energiast. Ja meeletut sensuaalsust selles kõiges. Mõistsin kuidas kõik Universumis ongi loodud naudingust. Ja iga hetk meie eksistentsist peaks olema kantud sellest samast naudingust. Mitte ilmtingimata seksuaalsusest (kuigi ma arvan, et seksuaalsus iseenesest on ka puhas ilu ja hindan teda väga), vaid just sensuaalsusest. Mis on oma olemuses pisut teistsugune kui seksuaalsus mu meelest. Palju sügavam, üüratult suur, kaunis ja transformeeriv.

Kui Karita ja Ingrid ei oleks mulle ise öelnud, et nad nüüd ikkagi tulevad, poleks ma neid üldse jõudnud kutsudagi, sest tõesti ma ei uskunud, et nii mõnus ja nauditav olemine saab kesta kuni lõpuni ja eeldasin, et ju on lihtsalt veel liiga vara. Siis ma veel ei teadnud, et ainult mõne üürikese tunni pärast ongi Pipi juba kohal.

Ja siis voolas kõik kiirelt edasi. Libisesin sooja vannivette, jätkasin oma tantsu, hingamist ja puudutusi kuni ühel hetkel tundsin presse. Justkui esimest korda elus (sest Jaspriga neid ei tulnud ja siis kui tulid, polnud need puhtalt keha oma hormoonidega loodud). Mäletan end tabamas mõttelt, et presse kirjeldatakse tihti kui tuleringi, aga mina tundsin vaid naudingut ja vaimustust sellest, mida mu tark keha iseenesest teeb. Mäletan elevust, millega läbi naeru (vist esimest korda teiste ruumisviibijate: Atsi ja Ingridiga kontakti võttes) hüüdsin: Vaujeerumvaujuhhuu, kas teate mis mu keha praegu teeb ja kui loomulik ja hea tunne see on! Ingrid loomulikult teadis :) Ja siis ma tundsin Pipi pead ja järgmise pressiga püüdsin ta oma käte vahele. 
Karita tõi Jaspri allakorrusele vannituppa Pipit tervitama ja mõne aja pärast (peale niisama vannis mõnulemist ja esimesi ampse ja platsentatamist) pugesime voodisse. Süda puperdas õnnehõngust, värske beebi lõhn lendles kaisust ninasõõrmetesse kui talle iga minuti järel peasuudluse andsin, Ats ja Jasper pikutasid teisel pool kaisus ja selline tunne oli, et siinsamas kohepraegu sünnitaks veel 10 beebit otsa.

Imetlusväärne on Karita ja Ingridi oskus tajuda õhkõrna piiri naisele iseendas olemise ja kulgemise ruumi andmise ja puudutuste-pilkude-sõnade toetuse jagamise vahel. Olen kohanud väga vähe inimesi, kel on nii peen tundlikkus selles osas. Aitäh teile, imelised sünnihaldjad!
 Pipi kinkis mulle kogemuse ja mõistmise sellest, et sensuaalsus on võti. Naisena sündimise, olemise, elamise ja nautimise võti. Mis asub igaühe enda sees. Ei kuskil välises või väljaspidises. Ainult omaenda sisemises olemises. Olen selle eest pisarateni tänulik. Ja õnnelik, et see kogemus pitseeris just uue naise sündi. Tean ja usaldan, et seesama voolamine ja nauding, mis kandis Pipit tema sünnis, loob end uuesti ka siis, kui tema on ühel päeval uuele elule elu andmas. Ja kandmas edasi armastuse, voolamise ja kerguse mustrit, mis silitab terveks kõik tumedad, rasked ja iganenud mõttesüvikud ja kogemused elu andmise ümber.


“I have felt incredible energy and life force through my body, and I have really been reborn a happier, healthier, and more confident person. I have learned I can choose to focus on the darker side or the lighter side of all that is around me. I choose the lighter side and have the discipline to keep it up.” 
- Ina May Gaskin, Ina May's Guide to Childbirth

* Mitmed traditsioonid räägivad, et naine saab Naiseks pühitsetud siis, kui ta on andnud elu elu andjale. Ka meie oma Setumaal on traditsioon, mille kohaselt saab naine auväärsesse baaba-seisusesse alles siis, kui on sünnitanud vähemalt ühe tütre.


Post a Comment